To Support Culture — Truly

Recently, I had the opportunity to participate in Äripäev’s opinion competition Edukas Eesti. The theme invited reflections on what a successful Estonia could and should look like — not only economically, but also in terms of values, sustainability and the deeper structures that shape our society.

The text I submitted is a reflection on culture as foundation. I wrote about the position of artists within our current system, and the contradiction between how much we speak about culture, and how little the system actually supports those who create it. It is a topic that extends far beyond the art world. It touches the question of what kind of country we are building, what we choose to value, and what we allow to disappear.

At its core, this piece is about responsibility. Not only institutional responsibility, but collective awareness. Because culture is not something abstract — it is lived, created, carried forward by individuals. And the conditions we create for those individuals define whether culture can remain alive, evolving and meaningful.

Below, I am sharing the full text in Estonian, as it was written and submitted.


Toetame tahetud kultuuri päriselt

Ma tean, et Eesti kultuurimaastikust ja sellele korraldatavast rahastuse lageraiest on räägitud küllastumuseni. Miks jutt ei katke, on see, et midagi pole muutunud. Minu mõttevoo algne pealkiri oli „Miks me maksustame oma kultuuri välja?“ Sõna „maksustame“ tähendaks viisakamat väljendit sõnale „suretama“. Meie riigis on hulk inimesi, kelle ülesanne on loojate elujärge parandada — nad saavad selle eest palka — kuid julgen öelda, töö on tegemata. Mida tegelikult oleks õige teha ja miks see puudutab ka neid, keda kunst ei huvita, selle võtan käesolevas kirjutises kokku.

Üldistatult võib öelda, et Eesti on kultuurisõbralik riik — meil ei ole karmi tsensuuri ja igaüks võib taotleda toetusi. Milles siis on probleem? Neid toetusi jagab käputäis inimesi neile, kes muidu oma kunsti teha ei saaks. Süsteem on aegunud, kuna seda pole uuendatud. Kasu ei ole õhku pillatud lausetest, kas Eestis on looming luksus, mida riik ei taha ega teistest retoorilistest küsimustest. Küsimus on selles, millist elu me oma riigi kultuuriloojatele tegelikult tahame ja kuidas me seda elu kaitseme. Küsimus on kultuuri tulevikust Eestis.

Ma ei tea, kas on vaja mainida, et kultuur on see, mis annab ühiskonnale tähenduse, identiteedi ja mälu. Ometi käsitleb praegune maksusüsteem kultuuri kulu, mitte investeeringuna. Maksusüsteemis on kunstnik üks kaupmees teiste seas. Kui prantsuse kunstnikul on haigekassa, siis Eesti omal on OÜ. Kui kunstnikul läheb paremini ja ta müüb rohkem, maksustatakse teda lihtsalt rohkem. Tulumaksule lisandub käibemaks, lisaks ateljeele, materjalidele, transpordile, näitustele — ja ajale, mis on vajalik mõtlemiseks. Kuidas sellesse majandusloogikasse peaks mahtuma ravikindlustus koos palgamaksudega?

ENSV ajal said loomeinimesed kortereid, tänapäeval ei saa enamik neist kodulaenu ega krediitkaarti. Luuletaja Kaur Riismaa kirjutas kord read, mille sisu oli umbes selline: venelane võib olla milline tahes, aga kui keegi Puškini kohta halvasti ütleb, saab ta nuga. Eestlane räägib kultuurist palju, kuid tegelikus süsteemis jääb looja sageli üksi, kuna kõik on üles ehitatud toetuste ja sõbrapoliitika peale, mis enam ammu ei tohiks olla normaalsus. Mis oleks lahendus?

Lahendus on toetada edukaid loojaid võrdselt. Hea ettevõtlus on samuti kunst. Võtke siis vähemaks korrumpeerumise potentsiaaliga ellujäämistoetused ja filler-inimestega ametikohad, mis ei aita mitte ühtegi loomeisikut. Lahendused ei ole utoopilised. Mitmes Euroopa riigis on eraldi süsteemid, mis arvestavad loometöö eripära. See ei ole olematust kohast raha juurde küsimine, vaid väärtuspanuse arvestamine maksude vähendamise kujul. See julgustab loomeinimesi tegutsema avatult ja annab võimaluse elada, tehes seda, milles ta on päriselt hea ja millele on juba nõudlus olemas.

Näiteks Prantsusmaal toimib kunstnikele eraldi „artiste-auteur“ süsteem, kus originaalteoste loojad registreerivad oma tegevuse ja nende tulu maksustatakse mitte kaubandus-, vaid loometuluna, mille puhul väiksema käibe korral rakendub automaatne kulude mahaarvamine, vähendades tulumaksuks makstavat summat. Näide Prantsuse mudeli kujul: kui autor müüb maale 40 000€ eest, arvestatakse 34% ehk 13 600€ loomiseks vajalike kulude katteks ja tulumaksuga jääb maksustamisele 26 400€. Eestis kuulub maksustamisele terve summa.

Ka käibemaksuvabastus on Prantsusmaal suurem. Suurim erinevus on aga õiguses arstiabile. Eestis tekib ravikindlustus, kui kunstnik maksab iga kuu sotsiaalmaksu. Ebaregulaarse tulu juures jääb ta ravikindlustuseta, sest süsteem eeldab stabiilset palka. Prantsusmaal arvutatakse sotsiaalmaks protsendina reaalsest aastatulust. „Kunstniku-autori“ süsteem annab ravikindlustuse, kui on piisav aastane loometulu, mis näitabki, kas ta on päriselt töötanud kunstnikuna ja teeninud vähemalt teatud summa. Selleks tuleb olla antud süsteemi registreeritud ja tõestamine toimub tegevuse kaudu.

Loomingulisele tegevusele pühendumist saab Eestis kinnitada kuulumine loomeliitu, kõrgharidus loomevaldkonnas ja/või üldnähtav loominguline tegevus. Kui me ei võimalda autoritel müüa oma teoseid paremate tingimustega, võtame neilt ära iseendaga hakkamasaamise võimaluse, vastutusega kaasneva motivatsiooni ja kasvupotentsiaali. See tähendab, kõik tulevased arvopärdid, kui nad ei sea fookust investorite leidmisele, maksavad oma teoste eest peale ja lisaks majanduslikule ebakindlusele puudub neil võimalus tegeleda ka vaimse tervise kriisidega.

Kui raha on elu valuuta, siis paraku ta põleb. Ma ei julge öelda, et kultuur on põhjus, miks üks rahvas tahab olemas olla, ometi kui võtta meeltest ära muusika, visuaalkunst ja kirjandus ning jätta alles ainult numbrid, raportid ja majandusprognoosid, siis toimubki see kahesõnaline tendents: vaikne hääbumine. Kõik ilu, peale looduse, on emotsioonide võidukäik: kus sisemised väärtused on valatud vormi — värvi, sõna või helina. Me võiks seda toetada. Praegust süsteemi peab muutma.