The Speech I Gave at MoNA
Last weekend I had the honour of giving a speech at the opening of an exhibition at the Uue Kunsti Muuseum (MoNA). Standing in a room filled with artists, paintings and conversations about landscape and imagination felt deeply meaningful to me. Exhibitions are always more than a collection of works on the wall — they are meetings of visions, questions and personal interpretations of the world around us. Before sharing the speech itself, I would like to briefly introduce the exhibition where it was presented.
The exhibition, titled “Ideaalmaastikud / Ideal Landscapes”, is the annual exhibition of the Eesti Maalikunstnike Liit (Estonian Painters’ Union), curated by Jaan Elken. It is presented at the Uue Kunsti Muuseum in Pärnu and runs from 7 March to May 2026. The exhibition explores the theme of landscape in contemporary painting. In a world that is becoming increasingly industrial and urban, landscape remains a powerful and timeless subject in art. It can represent nature, memory, inner states of mind, or even serve as a metaphor for the human body and consciousness.
More than one hundred artists participate in the exhibition, creating a dialogue between generations and artistic perspectives. The concept of the “ideal landscape” is intentionally open. For some artists it may be a peaceful coastline or untouched nature; for others it may be agricultural land shaped by human activity, symbolic environments, or imagined psychological spaces. The diversity of interpretations reveals how personal and subjective the idea of an ideal landscape can be. Within this broad theme, the exhibition invites viewers to reflect on their own relationship with landscape.
My Speech (in Estonian, as delivered)
Armsad kunstnikud ja kunstiarmastajad,
Ma tahtsin täna sõna võtta mõtetega, mis tekkisid seoses Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse pealkirjaga. Mis need ideaalmaastikud ikkagi on?
Kas ideaalmaastik on pelgalt esteetiline vaade? Kas see on koht, kuhu pildid meid viivad? Või — veelgi sügavamalt — kas ideaalmaastik on see, mida me kanname endas ja mida me oma kunstiga otsime ning loome?
Me elame ajal, kus ideaalide vastasseis ei ole ainult relvade kõmin kaugetel rinnetel. Sõda võib toimuda hoopis peenemate võtete ja vahenditega. See võib olla frustratsioon meie mõtetes, vägivald meie ekraanidel ja üksildus meie omaetteolekus. Üks algoritm näitab mulle, mida mina arvan, teine kinnitab sulle, et sinu arvamus on tõene. Ja nii me jääme aina kitsamatesse raamidesse, aina üksteisest kaugemal hõljuvatesse mullidesse, kus kõrvuti elavad inimesed hakkavad üksteist nägema kui vastaseid, mitte kui liitlasi.
Ja siiski — täna siin muuseumis, sellel näitusel — kogeme midagi teistsugust. Ehkki loojatena seisama silmitsi oma maailmadega ja avame seda teineteisele läbi oma teoste, ei ole siin algoritme, mis viskaks meile ette ainult seda, mida me juba eelistame. Järelikult on see nagu harjutusväljak empaatiaks. Hiljuti ma mõtlesin selle peale, et kuhu küll kõik lahked sõnad jäid ja selle peale, et meie aja raskus ei ole veel siin ellujäämine, vaid inimlikkuse säilitamine. Austav suhtumine teineteise ei ole filosoofia edasijõudnutele, vaid iga toimiva ühiskonna alustala.
Ma usun, et meie, kunstnike seas on taoline südameharidus levinum kui nö Exceli tabeli maailmavaates, kuid sellele eraldi mitte tähelepanu pöörates võib taoline, ühine ideaalmaastik kergesti porisse trööbatud saada, kui me ei sea fookust ühisosa väärtustele, et siis koos nende eest seista.
Kunstnikel on täna näiteks ühiselt raske. Majanduslik surve on tugev. Riiklik poliitika näib võtvat kunstniku loomesuutlikkust kui kulu, mitte investeeringut. Ometi näitab indiviidi loomust just see, kuidas ta käitub rasketel aegadel. Headel ja kergetel aegadel on lihtne olla lahke ja tubli. Kas me suudame seda ka siis, kui olud on viimase piirini viidud?
Käesolev näitus ei ole seega minu silmis ainult kunstiprojekt. See on ühenduse loomine ja hoidmine — ühtne vastus fragmenteeruvale maailmale. Siia on koondunud meie kogemused ja lootused; otsused anda oma panus, et see maastik saaks vormuda, sest maastik ei saa kunagi olla ainult üks puu.
Filmis “Ideaalmaastik” seisis noor mees silmitsi valikuga — kas täita süsteemi käske või kuulata talupoegade tarkust; kas teha kevadkülvi, kui põllud on liiga märjad ja seemnevilja napib, kuid võim linnast nõuab plaani täitmist iga hinna eest. Ühest raamatust on meelde jäänud selline lause: „Sõda algab siis, kui sõna põrub.“ Igaühel on tähtis roll selles, kas ja millised võitlusvahendid ta valib ja mis hinna eest. Siin saalis on nendeks pildid ja hiljem võivad neist saada sõnad. Mõlemad on luksus — nii võimalus näidata maale kui kasutada keelt vabalt.
Ja ikkagi on lahkuse valimine üks kõige radikaalsemaid ühenduse poolt hääletamise vahendeid. See näitus on ju kutse suhtlemiseks, tunnustamiseks ja ühise tunnetuse tekitamiseks. Et need ideaalmaastikud ei ole ainult utoopia, vaid jaksaks kanda kogu Eesti rikkalikku, eriilmelist visuaalkunsti järjepidevalt ja et vahel on vaja selle — nagu Eesti looduse — eest ka häälekamalt seista, sest „Lõpuks,“ nagu on öelnud Martin Luther King, “ei mäleta me oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikust.”
Head näitust meile kõigile!