The Opening Speech I Gave at ARS

On Sunday, February 8, I offered the opening words at the annual gathering of Ladies Circle Estonia at ARS Kunstilinnak.

I spoke about art and folklore as living processes rather than preserved heritage — something that does not reside in museums or symbols alone, but continues to move through the body, through rhythm, repetition, colour, and pattern. As an invisible thread that connects collective memory with the present moment, especially when the world feels fragmented.

I spoke about creation as something that requires courage and commitment rather than talent alone. About abstraction as a language that does not tell us what to think, but trains us to listen — to sensations, to discomfort, to layers that cannot be reduced to explanation.

I spoke about the reality behind romantic ideas of creativity: the invisible work, the uncertainty, and the responsibility that comes with freedom. And about why art, while it cannot resolve economic or social instability, can replace constant noise with something deeper — a space where there is time to feel, not only to perform.

Below are the opening words as they were spoken. I’m sharing them in Estonian.

Tere hommikust!
Minu nimi on Liis Koger ja kuulun tänast päeva korraldavasse klubisse.
Kuna ma olen kunstnik, peeti mind sobivaks tänane päev natuke sisse juhatada – või siis vähemalt natuke segadust külvata.

Miks üldse teema „Kunst ja folkloor“?
Kui hakkasime Ladies Circle’i aastaüritusele teemat otsima, ei olnud meil kohe väga täpset vastust.
Oli tantsupidu.
Oli tunne.

Ja see mõjus nagu nähtamatu niit – ühendades kollektiivset mälu ja põlvkondade vahelist sidet.
Midagi sellist, mis tuletab meelde, et folkloor ei ole ainult rahvariietes ja muuseumites, vaid elab kehas, rütmis, värvis ja mustris.

See on nähtamatu niit, mis hoiab meid koos ka siis, kui maailm on segane.
Ja kunst – nagu ka folkloor – on loomine. Midagi järjepidevat, pehmet ja samas jõulist. Ta hoiab, kannab ja annab lootust.
Midagi väga naiselikku.

Täna kohtume siin erinevate vaatenurkade, kogemuste ja häältega.
Aga enne, kui räägivad külalised ja programm iseenda eest, tahaksin jagada mõnda mõtet selle kohta, miks kunst üldse võiks meid kõiki kõnetada – ka neid, kes end kunstihuviliseks ei pea.

Kunst ei ole ainult midagi, mida tehakse.
See on olemise viis, mida elatakse.
Ja naistena teeme me seda iga päev – väga erinevates valdkondades.

Kunst ei sõltu ainult andekusest ühes kitsas nišis, vaid julgusest ja pühendumisest. Ehkki osadele meist on sel teel püsimine järjepidev töö.
Aga kõik ei pea maalima. Kõik ei pea kunsti ostma.
Kuid kõigil on võimalik õppida nautima mängu – väljenduma keeltes, mis ei ole ilmtingimata vajalikud füüsiliseks ellujäämiseks, küll aga sageli ja läbi ajaloo andnud sellele mõtte.

Ja sellest teistmoodi toimetamise viisist tuleb julgus ilmutada ennast ka mujal, muudes valdkondades. Väljendada end ausalt, otsekoheselt ja kõige sügavamatest kohtadest. Pelgalt kunsti vaatamine võib äratada tajusid, mis võib-olla on olnud pikka aega uinuvas olekus.

Kunsti mõte ei ole ainult salvestada ja säilitada.
Selle sügavam põhjus on panna meid nägema teistmoodi.
Ütlema asju teistmoodi. Täpsemalt. Kusjuures täpsus tähendab vahel just rohkemate kihtide lisamist.
Rääkima ilust, valust ja tundlikkusest – kõigest sellest, mis proosa kõrval on luule.

Kunst ei lahenda sotsiaalseid konflikte ega majanduslikku ebakindlust.
Aga ta saab asendada infomüra millegi sügavamaga.
Millegagi, mis viib meid tagasi inimlikkuse juurde.
Ruumini, kus on aega tunda – mitte ainult olla efektiivne.

Ja jah – vahel on kaasaegne kunst teibiga seinale kleebitud banaan.
Aga ka see on vestlus. Ja vahel algab muutus just sealt, kus meil on ebamugav. Võib-olla isegi: millest me aru ei saa?

Abstraktne kunst aktiveerib vaataja enda tunded.
Ta ei ütle, mida mõelda.
Ta õpetab kuulama.

Ja siis on need, kes ütlevad: „Iga laps võiks seda teha.“
Jah, võiks.
Ja just seetõttu ongi see nii oluline.

Aga laps ei küsi, veel! – kas see müüb.
Aga täiskasvanu – ja eriti sõltumatu kunstnik – peab seda tegema iga päev.

Romantika asemel on reaalsus:
väga palju nähtamatut tööd, pidev kahtlus, intellektuaalne surve ja majanduslik ebakindlus.
Nagu paljudes teisteski valdkondades – 80% ajast teeme me kõike muud, mis ettevõtte haldamise juurde kuulub.

Aga miks see on seda väärt? Ja kas see üldse saab toimida kõik korraga?
Vabaduse pärast.
Vastutuse pärast.
Ja võimaluse pärast luua oma maailm.
Jah, see saab.

Mina olen alates novembri lõpust kirjutanud iga päev ühe sissekande avalikku kunstnikupäevikusse.
Ausalt. Ilustamata. Nii keeruliselt, nii abstraktselt kui ma tahan.
See on üks viis hoida oma häält elus maailmas, mis kipub seda summutama.

Ja see hääl – meil kõigil on see olemas.
Tänane maailm ja tehnoloogia annavad võimaluse seda kuuldavaks teha.
Minu arust on see oluline.

Kui keegi tunneb, et tahaks pärast tänast päeva selle teemaga edasi minna –
siis kogu minu looming, mõtted ja ka praegune sõbrapäevanädala kampaania originaalmaalidele on üleval kodulehel sisistern.art.

Aga nüüd liigume edasi vestluste ja mõtete juurde, mis aitavad meil kunsti müsteeriumi lahendamisele lähemale jõuda.
Mul on suur rõõm anda sõna meie esimestele kutsutud esinejatele…

✧ 

February 8, 2026
Photos by Endel Apsalon