A Step Towards Health Insurance for Estonia’s Independent Artists
Originally published on the author's Facebook profile on 9 October 2026.
Eesti keeles — Original Estonian text
Kohtusin täna, 9. oktoobril Riina Solmani, Lea Danilson-Järgi ja Mari Kleiniga. Ainult kohtumiseks on seda vähe nimetada – tegelikult tutvustasin loovisikutele ravikindlustuse võimaldamise seadus-eelnõu ideekava. Nii kaugele pole vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse teema lahendamine mitte kunagi jõudnud!
Kui sama teemaga Kultuuriministeeriumis käisin, öeldi: „Otsi mõni poliitiline liitlane.“ Kedagi soovitada ei osatud. Ometi on need inimesed olemas. Ka probleem on teada-tuntud ning uuritud-kaardistatud. Samuti on teada, kuidas seda on mujal lahendatud. Elu lihtsustamiseks süvenesin asjasse – nüüdseks pool aastat – ja tänaseks kohtumiseks vormistasin kokkuvõtte peamise infoga, mida ja kuidas annaks teha, et Eesti kunsti, kirjandust ja muusikat loovatel isikutel oleks ligipääs arstiabile. Ühtlasi oli eesmärk vähendada halduskeerukust, lähtuda olemasolevatest definitsioonidest ja seadustest.
Ettepaneku sisu on luua poliitiliselt ja tehniliselt realiseeritav mudel, mis lahendaks loovisikute puuduva ravikindlustuse teema, lähtudes LLS § 2 definitsioonist, et loovisik on autoriõiguse seaduse tähenduses autor või esitaja ning pakub välja nelja tingimuse täitmise, mis ravikindlustuse saamist erikorra alusel võimaldaks. Tingimused on suuresti inspireeritud teistest riikidest, nagu näiteks Saksamaa ja võiksid olla kohandatud Eesti oludele, samuti kutsuvad üles suuremale iseseisvusele ja vastutuse võtmisele: inimene ise panustab, õigus tekib tõendatud professionaalse tegevuse ja tulu põhjal, mõju mõõdetakse.
Lühidalt: tuleb olla professionaalne loovisik, tõendada reaalset loometegevust, deklareerida oma loometööst saadav tulu ning mitte olla ravikindlustatud muul moel. Ettepaneku tuum sisaldab loovisiku poolset panust oma sotsiaalmaksu ning riigi poolset katet. Detaile ja numbreid on palju, kuid asja edendamiseks ei tohiks neisse kinni jääda. Väga oluline on kogu aeg pidada meeles, et Eesti kunstnikule, kirjanikule ja heliloojale – kõigile võrdselt – on tähtsam tagada eriti erinevate kriiside ajastul arstiabi, kui ehitada järjekordne uus hoone või näidata välismaal, kui väga meil midagi on näidata.
Ma väga loodan, et see teema jõuab nüüd vilest, udust ja vahust, mis erinevatest leeridest kerkida võib, edasi ja lõpuni. Inimesena süda väriseb sees, aga vaimuna on nii põnev! Sest kui see nüüd kuhugi takerdub, jääb sama olukord, mida juba 20 aastat tagasi püüti lahendada, uuesti seisakusse; see sama olukord, mille nimel Kunstnike liit aastaid kampaaniat tegi, kuid mis paraku ei paistnud ühine võit mõlemale poolele. Nüüd nagu võiks olla. Win-win. Ainult selliselt läänelik ise ka panustamise taktika on „täitsa tehtav“.
„Eesti jääb igavesti püsima ainult tingimusel, et me mõistame, et selle eeldus on tugev eesti keel ja kultuur.“ (Lennart Meri) Sama põhimõte on kirjas ka Eesti põhiseaduse preambulis: riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seega kultuuri rahastamine ei ole lihtsalt üks konkureeriv kulurida kaitse, tervishoiu ja hariduse kõrval. Kultuuri säilimine on üks põhjustest, milleks Eesti põhiseadus riiki üldse olemas olevaks peab. Kuid kultuur ei loo ennast ise. Kultuuri kohal oleku jõu taga on originaalteoste autorid ja teised loovisikud.
English Translation
Originally published on the author's Facebook profile on 9 October 2026. Translated from Estonian.
On 9 October, I met with Riina Solman, Lea Danilson-Järg, and Mari Klein. But to call it merely a meeting would be an understatement. I presented the outline of a legislative proposal aimed at making health insurance accessible to creative professionals. Never before has the effort to resolve the health insurance issue for independent creative professionals reached this stage!
When I previously raised the same issue at the Ministry of Culture, I was told: “Find a political ally.” No one could recommend anyone. Yet these people do exist. The problem itself is well known, extensively researched and documented. We also know how other countries have addressed it. To make matters easier, I immersed myself in the subject — for what has now been six months — and prepared a summary for today's meeting, setting out the essential information on what could be done, and how, to ensure that those who create Estonia's art, literature and music have access to healthcare. Another aim was to reduce administrative complexity by building on existing legal definitions and legislation.
The proposal seeks to establish a politically and technically feasible model to address the lack of health insurance among creative professionals. It draws on Section 2 of Estonia's Creative Persons and Artistic Associations Act (LLS), which defines a creative person as an author or performer within the meaning of the Copyright Act, and proposes four eligibility conditions under which health insurance could be provided through a special arrangement. These conditions are largely inspired by systems in other countries, including Germany, and could be adapted to Estonian circumstances. They also encourage greater independence and personal responsibility: individuals contribute financially themselves, eligibility is based on verified professional activity and income, and the impact of the system is measured.
In short, an individual would need to be a professional creative practitioner, demonstrate genuine creative activity, declare income earned from that activity, and not already have health insurance through another arrangement. At the heart of the proposal is a shared contribution model: the creative professional contributes towards their own social tax, while the state covers the remaining portion. There are many details and figures to consider, but they must not become obstacles to progress. We must always remember that, especially in times of successive crises, ensuring access to healthcare for Estonia's artists, writers and composers — equally and without distinction — is more important than constructing yet another new building or demonstrating abroad how much we have to showcase.
I sincerely hope this issue can now move beyond the noise, fog and empty rhetoric that may emerge from different quarters, and finally reach a resolution. As a human being, my heart trembles; in spirit, I find it all tremendously exciting! Because if this effort becomes stuck, we will once again be facing the same impasse that people were trying to overcome twenty years ago — the very issue for which the Estonian Artists' Association campaigned for years, although the proposed solution unfortunately did not seem to offer a mutual benefit to both sides. Now, perhaps, it could. A win-win. Only an approach grounded in the Western principle of contributing to one's own social protection makes this genuinely achievable.
“Estonia will endure forever only if we understand that its very foundation is a strong Estonian language and culture.” — Lennart Meri
The same principle is enshrined in the preamble to Estonia's Constitution: the state has a duty to ensure the preservation of the Estonian nation, language and culture through the ages. Funding culture is therefore not merely another budget item competing with defence, healthcare and education. The preservation of culture is one of the fundamental reasons the Estonian state exists under its Constitution.
But culture does not create itself. Behind the living presence and vitality of culture stand the creators of original works and other creative professionals.
